Pepu... pudi!!! Eit nytt ord som festar seg

Eile tegime GUga esimest korda vahepalaks pudi. Ise rebis sepikust tykikesi nagu lindudele (kiljo! kiljo! mämm-mämm!) ning toksis neid tassis piima alla. Et laps pudi ikka armastaks, hakkisin talle pisut tumedat šokolaadi ka sisse. Kyll ta oli yllatunud, kui ta need leidis!

Täna tuli GU lasteaiast, kuri ja näljane. Kõigepealt oli vaja rööǩida, nii et vennake kindlasti yles ärkaks (EE on nii leebekene, et ainult naeratab selle peale - tema kord tuleb hommikuti GUd äratada). Siis oli vaja mängida hobust (hipp-hipp! nõõ!), kus mina olin peategelane ning peale muud möllu aerutasime pisut kolmekesi maailmamerel (meri jäi yha vaiksemaks).

Viimaks oli ta nõus kööki minema, kus G teda ootas. Kuulsin, et ta pyydis midagi issile selgitada, pikalt ning tagajärjetult. Siis jooksis GU tagasi minu poole, vaatas mulle kysivalt otsa ning sõnas: "Pe-pu?" Ma ei oskagi seletada, kuidas ma taipasin, ning andsin talle selle sõna: PUDI. GU nägu läks laiale naerule ning ta kordas "Pudi!" ning hõiskas selle köögis issile.

Pudi oli nii populaarne, et lõunasöök jäi peaaegu et puutumata.